Basilicatas on Aglianico viinamarjade kuningas. Sacravite on D´Angelo noor ja lõbus versioon Aglianicost. Viinamarjad on korjatud mõistagi käsitsi. Veini on väga lühikest aega hoitud tammevaatides, et säilitada tema värskus ja puuviljasus. Vein on värvilt sügav rubiinpunane, aroomilt intensiivne ja marjane, domineerivad mustad marjad. Maitses tunda õrna vürtikust, valget pipart, põldmarju, tumedat kirssi, arooniat. Mitmekülgne ja aromaatne vein, pehme, kuid tugeva selgrooga.
"Ükski vein ei saa olla suur ilma kohaliku kultuurita" - see on D´Angelo veinimaja moto. Traditsioonid, autentne veinivalmistamise kultuur ning unikaalsed viinapuuaiad on D´Angelo peres edasi antud isalt pojale juba alates 1930-ndatest aastatest, kui veinimaja loodi. Veinimaja edu käib käsikäes Aglianico del Vulture viinamarjasordi võidukäiguga, sellest on saamas Basilicata sümbol ning populaarsus muudkui kasvab. Muuseas väljaspoole Itaaliat jõudis see Aglianico sordist vein alles 1976. aastal eesotas Lucio D’Angeloga, kes oli tuline piirkonna eestkõneleja. Täna on veinimaja eesotsas tema järglased, 4. generatsioon Rocco ja Erminia, kes oma lapsepõlve veetnud D´Angelo viinamarjapõldude vahel. Basilicata, asudes "saapamaa" nö kingavõlvi osas, on Itaalia üks pisemaid ning väikseima tootmismahuga veinipiirkond. Sealkandis käivad inimene ja loodus väga käsikäes ning kogu viinamarjakasvatus unnesuikunud vulkaani Vulture ümber, seal on ühed kõrgeimad viinapuuaiad Euroopas - mõni isegi üle 1000m kõrgusel. Basilicata on justkui muust maailmast eraldatud, metsiku iluga ruraalne piirkond, kus on kuumaastikud, vulkaanilised järved, laavakoopad, kaunid külakesed ja päikesest pritsitud kuldsed rannad. 1935a saatis Mussolini Itaalia kirjaniku Carlo Levi eksiili Basilicatasse, kuna ta väljendas avalikult oma vastumeelsust fašistliku valitsuse suunal. Ta kirjutab oma 1954 a raamatus Basilicata kohta: "Kristlus on temast mööda läinud, moraal minetatud, ajaloost välja jäetud, tsivilisatsiooni poolt hüljatud". Tõeliselt ehe Basilicata!
