Garofoli pere Rosso Cònero marjad korjatakse Piancarda küla ümbrusest. Vein on valmides veetnud vähemalt ühe aasta tammevaadis.
Välimuselt on vein särav rubiinpunane. Aroomid tunduvad mitmekülgsed ja püsivad.
Rosso Cònerole iseloomulikult on tunda kirssi ja teisi küpseid luuvilju, eriti musta ploomi. Maitse on mahlane, korraliku marjase struktuuriga. Parkained on küpsedes meeldivalt pehmeks lihvunud. Maitses on palju küpsele veinile iseloomulikke noote.
Loreto linnas, Marche maakonnas asub Santa Casa basiilika. Oma pika ja tähtsa ajaloo tõttu on see kristlike palverännakute tähtsamaid punkte juba alates keskajast ning üks palverändurite poolt külastatumaid kirikuid ka tänapäeval. Palverändurid, kes juba ammustel aegadel Loreto linna külastasid, olid omamoodi maailma ühed esimesed massituristid ning nagu turistid tänapäeval, vajasid ka nemad kohta, kus ööbida ja süüa-juua. Majutusasutusi ja trahtreid kerkis sinnakanti nagu seeni pärast vihma. Ühe sellise asutuse lõi 19.saj keskel ka Antonio Garofoli. 1871.a alustas ta juba veinitootmisega, sest palverändurite ilmalikku vajadust veini järele oli vaja katta. Siit saigi alguse pikk perekondlik traditsioon. Tänaseks päevaks juhivad veinimaja neljas ja viies generatsioon – vennad Carlo ja Gianfranco Garofoli ning nende lapsed Gianluca, Caterina ja Beatrice. Perekonnale kuulub ca 50 ha viinapuuaedu.
Garofoli pere Rosso Cònero marjad korjatakse Piancarda küla ümbrusest. Vein on valmides veetnud vähemalt ühe aasta tammevaadis.
Välimuselt on vein särav rubiinpunane. Aroomid tunduvad mitmekülgsed ja püsivad.
Rosso Cònerole iseloomulikult on tunda kirssi ja teisi küpseid luuvilju, eriti musta ploomi. Maitse on mahlane, korraliku marjase struktuuriga. Parkained on küpsedes meeldivalt pehmeks lihvunud. Maitses on palju küpsele veinile iseloomulikke noote.
Loreto linnas, Marche maakonnas asub Santa Casa basiilika. Oma pika ja tähtsa ajaloo tõttu on see kristlike palverännakute tähtsamaid punkte juba alates keskajast ning üks palverändurite poolt külastatumaid kirikuid ka tänapäeval. Palverändurid, kes juba ammustel aegadel Loreto linna külastasid, olid omamoodi maailma ühed esimesed massituristid ning nagu turistid tänapäeval, vajasid ka nemad kohta, kus ööbida ja süüa-juua. Majutusasutusi ja trahtreid kerkis sinnakanti nagu seeni pärast vihma. Ühe sellise asutuse lõi 19.saj keskel ka Antonio Garofoli. 1871.a alustas ta juba veinitootmisega, sest palverändurite ilmalikku vajadust veini järele oli vaja katta. Siit saigi alguse pikk perekondlik traditsioon. Tänaseks päevaks juhivad veinimaja neljas ja viies generatsioon – vennad Carlo ja Gianfranco Garofoli ning nende lapsed Gianluca, Caterina ja Beatrice. Perekonnale kuulub ca 50 ha viinapuuaedu.
Salasõna uuendamiseks täida allolevates lahtrites enda kasutajanimi ja e-posti aadress ning saadame Sinu e-posti aadressile salasõna muutmiseks vajalikud juhised.
