Polugar’i taassünd. Mis tuleb mõtteisse, kui mainida vene rahvusjooki? Viin, loomulikult! Kuid missugust viina joodi Ivan Julma, Peeter Suure, Puškini, Dostojevski ja Tšehhovi ajal? Mis vene viin oli Euroopa kuningakodade ja aadlike hulgas nii kõrgelt hinnatud? See oli midagi väga teistsugust viinast, mida me täna teame. Enne kolonnmeetodi leiutamist tehti viina teraviljast ja padadestillatsiooni meetodil suurtes vasest pottides ning nimetati Polugar’iks. Kui kolonnmeetodi tehnoloogia jõudis 1870.a Venemaale, võeti see kohe omaks kui efektiivne ja modernne alkoholi tootmise viis. Aadelkonna kasutuses olnud vanad retseptid ja destillatsioonikojad hääbusid. Aastal 1895 kuulutas tsaar välja alkoholitööstuse riikliku monopoli, Polugar keelustati ning väikesed vasest padadega destillatsioonikojad hävitati. See vene traditsioonilise gastronoomia sümbol on täna tuhast tõusmas tänu ühele 18. sajandi raamatust leitud retseptile. Selle retsepti leidis Boris Rodionov, tuntud vene viina ajaloo uurija, akadeemik ja paljude raamatute autor. Rodionovite perekond on täna võtnud oma hingeasjaks taastada vene ajaloo kuldajastul palavalt armastatud traditsioonilise destillaadi, Polugari, endine hiilgus. Vene seadusandlus keelab tänaseni vanade traditsioonide järgi teravilja destilleerimist. Teraviljast võib destilleerida ainult ultra-puhast 96%-list etüülalkoholi ehk viinapiiritust. Seetõttu on Polugari koduks täna Euroopa Liidu riik Poola, kus Rodionovid on taastanud ühe vana destillatsioonikoja. Rodionov and Sons destillatsioonikoda asub keset metsi, eemal tööstusest, teedest ja suurtest linnadest, ühe igivana palee kõrval. Sõna Polugar tähendab vene keeles „osaliselt“ või „pooleldi põletatud“. See tuleneb sellest, et enne kui leiutati alkoholi mahuprotsendi mõõtjad, määrati alkoholi taset selliselt, et põletati saadust „poole vähemaks“ - POLUGAR, siis arvati piisav kogus vett välja aurustunud olevat ja alkoholi protsent õige olevat. Kui lõpuks alkoholisisalduse mõõtja leiutati, avastati et Polugar’i alkoholiprotsent on alati täpselt 38,5%. Välimus: Peaaegu, et „elavhõbedalikult“ kristallselge. Keerutades jääb klaasiseinale õhkõrn kuid ilus kiht. Esmamulje: Graatsilised kadakanoodid, tsitrust, magusad mustikad ning pampel. Nagu oleks „kohtumine“ eau de vie, gin’i ja delikaatse viina „ristteel. Maitse: Lool on õrnalt õline, kuid vürtsikas algus, mis jätkub tsitruselise ja kadakase sööstuga lõppedes magusate marjade ja meeldiva mineraalsusega, mis keelel meeldivalt kuiv ja soe. Joogisoovitus: Võib vabalt asendada paljusid kokteilides kasutatavaid gin’e Kuid vast kõige paremini tuleb ta esile teda eraldiseisvalt kaunist klaasist või õhkõrnast portselantassist toatemperatuuril nautides. Polugari mainimist leiab järjepidevalt ka klassikalises vene kirjanduses: “However, the people of Saint Petersburg are somewhat different from those from Moscow: apart from polugar and tea, they also like coffee and cigars.” Vissarion Belinsky, “Saint Petersburg and Moscow”, 1844 “And I must admit that I drank too much polugar with my friends.” Ivan Krylov’s fable “Two men”, 1825